Free your mind ehk võitlus iseendaga 2019. aasta EFAC-il

Maarja Tänav

Kaheksa Sagittariuse laskurit osalesid augusti alguses Hollandis, Doorwerthis toimunud maastikulaskmise Euroopa meistrivõistlustel. Isiklikus plaanis võin kokkuvõtvalt öelda , et võistlused oli minu jaoks nagu Ameerika mäed, üks päev parem, siis halvem, siis parem ning siis jälle halvem. Ise osalesin suurtel maastikulaskmise võistlustel esimest korda. Sagittariuse laskuritest osalesid veel Anu Uusmaa, Raivo Sein, Anne Sein, Janika Valter, Rihard Rannamets, Marek Aedla ning Kevin Marcus Aedla. Kokku oli eestlasi 44, nii olime suuruselt kolmas delegatsioon sakslaste (189) ja hollandlaste (70) järel.

Võistlused peeti Doorwerthi lossi ümbruses nii metsas kui lagedal maastikul. Võistlused kestsid viis päeva, igal päeval toimus laskmine erineval rajal. Osalejad jaotati gruppidesse ning iga grupp lasi nädala jooksul kõik rajad läbi. Esimesel päeval lasti maastikuiring. Päev oli pikk ja raske, võib-olla sellepärast, et pole jõudnud veel kohalike olude ja tingimustega kohaneda. Mina lasin esimesel metsarajal Cascade Dal, kus oli märkide vahel liikumisel vaja palju mäest üles tõusta. Kuid laskmistulemus oli sellele vaatamata hea.

Teisipäeval lasti jahiringi. Rada oli seekord tasane põllupealne rada Ketelaars. Laskmine toimus imeilusal maastikul, kohati tuli lasta heinapõllul.

Kolmapäeval lasti määratud kaugustega loomaringi. Minu laskmine toimus rajal Nederrijn. Rada oli Doorwerthi lossi vahetus läheduses. Laskmine oli kergem, esiteks juba seetõttu, et esimese noolega loomale pihta saades enam uuesti laskma ei pea. Kolmapäevaks tekkis juba tunne, et olen võistluste ning võistluspaigaga kohanenud. Päev oli lühem ning see sobis nädala keskele hästi.

Neljapäev, taas maastikuring. Mina lasin rajal Staatsbosbeheer. Rada oli võrreldes kolmapäevaga jälle keerulisem, laskmine taas metsas kus oli kaldeid. Samas oli aga laskmine huvitav, kuna maastikul esines laskmisel keerulisi kohti.

Reedene päev, viimane võistluspäev, jahiring. Minu grupp lasi rajal Duno. Juba päeva algus oli raske, kuna terve nädal oli seljataga ning hakkas tekkima tunne, et tahaks juba lõpetada ning väikest puhkust laskmisest. Võistluspäeva keskel hakkas kõvasti vihma sadama ning seetõttu tuli lasta tavapärasest keerulisemates oludes. Minu jaoks uus kogemus, kuna ma pole varem vihmaga võistelnud – treeninud küll, aga mitte võistelnud.

 

Võibki öelda, et võistlemine oli nagu Ameerika mägedel, kuid nüüd on mul scorecardil tulemused, mida vaja tulevikus üle laskma hakata. Maastik oli samuti väga kaunis ning samas huvitav, kuna sain esimest korda lasta maastikul, kus oli rohkem kallakuid ning kaldeid, kui Eesti maastik võimaldab. Võib öelda, et oli väga tore nädal, mis algas autoreisiga läbi Euroopa ning lõppes lennureisiga tagasi Tallinna. Lisaks kogemustele sai EFAC-ilt sai uusi sõpru ja tuttavaid.

Sagika laskurid noppsid võistlustelt  üldarvestuses 4 medalit, sh kaks kulda ja kaks pronksi, B- ja C-klasside autasustamiselt saime saagiks ühe hõbeda ja ühe pronksi. Lasti ka kaks uut Euroopa rekordit ja uuendati Eesti rekordeid.

Näeme uuesti juba 2020. aasta suvel, mil Eestis leiavad aset IFAA maastikulaskmise maailmameistrivõistlused, lühidalt WFAC 2020. Vibuklubi Sagittarius ootab kõiki osalema. Kohtume Jõulumäel!

Kõige lõpetuseks tähtsad õpetussõnad vibulaskjatele, mis seisid ka võistluspaigas olnud plakatitel: „Free your mind!“ – „Vabasta oma meel!“. Vibulaskmises on palju võitlust iseendaga nagu ka ise EFAC-il võisteldes kogeda ja tunda sain. Vibulaskjatele on seetõttu oluline vabastada oma meeled.

Kogu meeleolukat pildigaleriid EFAC 2019 vaata siit.

 

Please follow and like us: