Siniste lohede legendi sünd

Meie klubi nimeks on Sagittarius. Sagittarius on ladinakeelne nimetus tähtkujule, mis eesti keeles on tuntud amburina. 2006 aastal loodud vibuklubi nimevalikul kaalusime mitmeid ja jäime tähtkuju ladinakeelse nimetuse juurde. Millalgi 2008 aasta paiku uuendasime klubi logo ja inspireeratsiooni pakkus siniste tuleleekide visuaal. Mõni aasta hiljem uuris treener Jaanus idamaade mütoloogilisi kujundeid ning silma hakkas järgmine asjaolu: sama tähtkuju Hiina astroloogias sümboliseerib asuursinine draakon. See tegelane on ilmestanud ka Hiina viimase keisridünastia lippu ning on olnud kaitsesümboliks Jaapani kultuurikoos, samuti ilutseb see tuhandete taoistlike templite väravatel. Continue reading Siniste lohede legendi sünd

Iirimaal toimus IFAA Level 3 instruktorite koolitus

13.-15. oktoobril 2017 toimus Põhja-Iirimaal Kilmore´s IFAA Level 3 instruktorite koolitus. Eestist osales seal Katrin Virula. Koolitusel osalesid 10 riigi esindajad – lisaks Eestile ka Prantsusmaa, Wales, Rumeenia, Soome, Šveits, Portugal, Portugal, Tšehhimaa ja võõrustajamaa Põhja-Iirimaa. Koolitajateks Thomas Colclough Iirimaalt ja Jose Luis Martinez Hispaaniast. Edu ja palju tööd kõigile uutele L3 instruktoritele

Argentiina reisikiri nr 5

Iguazu retk peale võistlusi, preemiareis endale peale suurt võistlust. 17.10.2017, Keila

Argentiina noorte MM’i sõitu planeerides jäi koheselt peale mõte pärast võistluspäevi jääda veel mõneks päevaks kohapeale ringi vaatama. Samas jätsin lahtiseks, mida täpsemalt vaatama läheme. Reede õhtul (06.10) vaatasin lennupileteid eri suundadesse. Sihtmärkideks olid rahvuspargid (nagu laskja jutt juba :)). Google otsing soovitas Iguazu loodusparki, mis asub Argentiina kirdenurgas Paraguai ja Barasiilia vahel. 15 minuti pärast olid lennupiletid ostetud ja sealne majutus broneeritud. Reisiks Iguazu piirkonda võtsime kolm päeva.

Laupäeval, 07.10, käisime teiste koondislastega veel plokivõistkondade finaale vaatamas ning sellega meie võistlusprogramm lõppes. Soovisime teistele kaasmaalastele head kojusõitu või Mehhikosse suundumist ja pakkisime asjad. Iguazu reisile võtsime kaasa ainult seljakotid, vibuvarustuse olid Rosario hotelli töötajad nõus vahepealseks ajaks lahkelt enda juurde hoiule võtma.

Iguazu võttis meid vastu soojuse ning suure niiskusega – sattusime sinna vihmaperioodi ajal. Loodus kõik kevadiselt  õitsemas. Esimese päeva otsustasin veeta linnas, mis asub kolme suure riigi piiripunktis. Looduslikult asub see kahe suure jõe ühinemisnurgas, kus iga riigi kaldal asuvad ka piiripunktide postid ja platvormid ilusa ja võimsa loodusliku vaatemängu jälgimiseks. 

Järgmine päeva oli looduspargi külastuse kord. Takso on seal peamine liiklusvahend, hinnad seejuures üsna soodsad. Sõitsime majutuspaigast loodusparki, teel olid hoiatavad sildid erinevate metsloomadega, kes võivad vihmametsast ootamatult teele ilmuda. Ei olnud just kõige ohutumad elukad seal listis… Omaette teema on muidugi keel. Inglise keelt mõistavad väga vähesed, räägivad veelgi vähemad. Selles piirkonnas on palju indiaani päritolu inimesi. Nemad askeldavad üldse omas maailmas.

Eelmisel päeval mööda linna rännates märkasime palju kindlustatud elamuid. Slummid ning kehv prügimajandus torkasid silma. Tore aga oli näha, et loodusparki sisenedes need probleemid kadusid. Loodus on ikka võimas ja selle eksponeerimiseks on seal kõik päris hästi tehtud. Hommikul heidutas meid vihm (ikkagi vihmametsa ala) ja äike. Esimese atraktsioonina tuleb sõita kitsarööpmelisel raudteel lõpuni, kõige kaugema koseni – Diabloni. Koseni on raudtee peatusest vaja matkata ca 1,5 km. Matkal nägime rohkelt jõgesid ja kauneid vaateid. Külastajate lemmikuteks osutusid vöötoravad, kes suure kambaga mööda kitsast käetuge ronisid. Lõpuks jõudsime koseni. Tulla maailma teise otsa ja lisaks veel seal tulla lisaks reisiga pikk maa edasi ning olla lõpuks kohal. Diablo Throat. Viide pisukeseks näiteks siit

Mis seal rääkida. Ükski pilt ei anna seda edasi. Mürin, vibratsioon, udupilv kuristikust üles voogamas. Ning tohutu hulk vett kukkumas kuhugi. Mis vihm hommikul meid häiris? Täiesti mõttetu paanika. Märjaks sai seal hetkega. Vaatasime ja kuulasime seal oma tunni kindlasti.

Pärast seda vaatepilti ja kogemust möödus ülejäänud päev täis matkamist ning ülejäänud imeilusate koskede kaskaadide vaatlemist. Kahju, et lõpus mõned rajad suleti, kuna päev hakkas lõppema ning rahvuspargi valvurid juhatasid viisakalt külastajad väljapääsude suunas. Käimata jäi üks pikem rada, mis mõeldud just matkajatele. Samas neid treppe ja kuristikke, koskesid, vaateid oli palju. Ajusse kõike talletada ei suuda, see organ lihtsalt ei usu kõike nähtut.

Vihmametsa retke imelise päeva lõpp läks vihmasadu kuulates ja logeledes. Järgmisel päeval alustasime kojusõitu, mis oli pikk, aga ladus. Kõik lennud läksid plaanikohaselt. Isu lendamisest on nüüd mõneks ajaks täielikult täis. Lõpuks kodus. Kõige imelisem – saan vett otse kraanist juua.

Maailmameistrivõistlused 15.-22. oktoobril

Maailmameistrivõistlused toimuvad 15.-22. oktoobril Mexico Citys, Mehhikos. Eesti koondisesse kuuluvad sportvibu naiste klassis: Reena Pärnat, Laura Nurmsalu ja Alexandra Põllumäe. Lisaks individuaalarvestusele on Eesti esindatud naiskonnaga. Treeneritena on kaasas Raul Kivilo, Aune Varik ja team managerina Aivo Agu.

Lähemalt loe siit